Täiuslikkuse ja teineteisemõistmise otsingul

Kai Kiiv

“Sirp” 09.02.2018

“.....sain “Kuldse klassika” sarjas kuulata kolme suure Viini klassiku helitöid. Kontserti alustati bravuurikalt Mozarti “Serenaadiga” nr 6 D-duur. Selle kolmandas osas tekitasid mõnusa elevuse Maano Männi, Maria Nesterenko ja Johannes Põlda ning üllatuslikult ka Eesti Sinfonietta reamängijate kadentsi­laadsed soolod. Kohe sai selgeks, et sel kontserdil püütakse midagi teha teistmoodi ning ehkki kavas on klassika, ei pea seda viljelema sissetallatud rada käies. Serenaadile järgnenud viiulikontsert nr 3 G-duur ainult kinnitas seda oletust, sest Maano Männi kehastus solistiks ja dirigendiks ning, nagu hiljem selgus, ka heliloojaks, sest teise ja kolmanda osa kadentsid olid tema enda sulest.
Võib ju öelda, et dirigendita mängimises pole midagi uut, sest nii on Mozarti viiuli- ja klaverikontserte mängitud ka varem. Eestis seda tava aga pigem ei ole, sest interpreedid, kes suudaksid või söandaksid üles astuda korraga solisti ja dirigendi rollis, võib üles lugeda vahest ühe käe sõrmedel. Männi julget pealehakkamist tuleb kahtlemata tunnustada.”

Loe tervet artiklit


Katsed leevendada rõhuvat pimedust

Maarja Kindel

“Sirp” 08.12.2017

“Collegium Musicale ja Eesti Sinfonietta kontserdil “Õhtu ilu” kõlas Bachi, Vivaldi ja Uusbergi muusika. Jaani kirik oli rahvast pungil, eriti võis täheldada noorte suurt osakaalu. Ilusa sissejuhatusena kõlas sümfonieti esituses instrumentaalseade Bachi kantaadist “Jesus bleibt meine Freude”. Vivaldi “Gloria” esituse puhul toon välja hea stiilitunnetuse, mis väljendus kõla läbipaistvuses ja rütmierksuses. Dirigent Endrik Üksvärava hoogsa käe all, täpsemalt erkkollase hariliku all, loodi kontrastsed meeleolupildid rõõmsast joovastusest sügava kurbuseni. Üheks kontserdi kõrghetkeks kujunes sopranite Ursula Roomere ja Helina Kuljuse vokaalselt virtuoosne ja särav duett “Laudamus te”. Pärt Uusbergi muusikal on eesti publiku seas eriline koht. Pole kahtlustki, et suure publikuhulga põhjus oli Uusbergi teose “Õhtu ilu” ettekanne. Collegium Musicale ja Eesti Sinfonietta esitus kõlas kvaliteetselt ja siiralt. Publikust kuuldus teose lõppedes mõtlikke õhkeid “kui ilus …”, seega said publiku ootused igati täidetud.”

Loe tervet artiklit